Ühe peenra valmimise lugu

Kõik asjad ei lähe nii nagu planeerime. On ju teadea tuntud tõde: inimene planeerib, jumal juhatab. Selliselt võiks ka kokku võtta meie selle suvise peenraprojekti.
Aga alustame algusest.

Meie  iluaaia esimene osa sai rajatud 2015. aastal, teise (küll oluliselt väiksema) osa planeerisime rajada 2016. aasta suvel. Aprilli lõpus sai tellitud kopp, mis veeretas kohale kivid ja aitas koorida maapinna. Kandsime peale sõelutud mulla, pinna läbi kaevata, tasandada ja lõigata ääred. Kuid siis sai selgeks, et mitmete asjaolude kokkulangemise tõttu, ei jõua me seda peenart sel kevadel taimestada.

Selline nägi välja uus istutusala peale kopa tööd.

Selline nägi välja uus istutusala peale kopa tööd.

Aga midagi pidi ju välja mõtlema, sest maapind oli ette valmistatud ja lihtsalt mustakesana seda ka hoida ei tahtnud. Ja nagu ikka, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Leidsime aianduspoest seemnesegud, mis pidid eriti meeldima liblikatele ja kimalastele ehk siis ühte karpi oli segatud  rukkilille, mooni, saialille, türgi mustköömne, safloori, peiulille, päevalille jne. seemned. Ostsime vajaliku hulga eelpool nimetatud seemnesegusid ja külvasime peenrasse, ise huviga ootama jäädes, et mis sealt siis tulema hakkab. Vaimusilmas oli pilt igatahes vägev. Tulemus kahjuks mitte. Nimelt oli meil erakordselt kuiv kevad, 28. aprillist kuni 3. juunini ei sadanud tilkagi vihma ja see omakorda tähendas seda, et ka seemnete idanemine oli praktiliselt võimatu. Omalt poolt aitasime küll kastmisega kaasa, kuid ju see polnud idanemiseks piisav. Mis aga idanesid, kasvasid ja vohasid ning tundsid  peenras ennast imehästi, olid malts ja osi! Piinlik. Aeda külastavatele inimestele võis jääda väga kaksipidine mulje meie aiast. Üheltpoolt piinlikuseni haritud peenrad ja siis järsku selline maltsapõld (mõne üksiku mooni ja rukilillega)!

Maltsa on rohkem kui lilli.

Maltsa on rohkem kui lilli.

Suve edenedes õnneks asi muutus pisut paremuse poole. Augusti alguseks oli rohkem lilli suutnud ennast maltsa seest välja sirutada ja oma õisi näidata. Ja siis ühel õhtul saabus e-mail Aiasõbralt (aiand Tartu lähedal), et nad alustavad järgmisel päeval püsikute soodusmüüki, kus iga taim maksab vaid 2 eurot. Iga aiandus- ja lillehull saab aru, mida tol hetkel tundsin! Klõpsasin kiirelt nende kodulehe lahti ja uurisin, mida neil pakkuda on. Kuna plaan järgmisel hommikul Tartusse minna oli olemas, siis sai lülitatud kohe ka Aiasõbra külastamine sinna hulka. Tegin nimekirja soovitud taimedest valmis, tõstsin autole kastid peale ja läksin oma ´saagi´ järele. Taimed käes, see tähendas, et tuleb hakata seda hukka läinud peenart harima, et alustada plaanipärast istutusala taimestamist, mis kevadel oli katki jäänud.

Ei jäänud muud üle, kui taas peenrapiirid maha tõmmata ja hakata maltsa välja kakkuma. Appi tuli ka minu ema, kes aitas meid juba esimese suure istutusala rajamisel. Nii me siis rühmasime – üks kakkus maltsa, teine kaevas maad, siis istusime ja planeerisime taimedele sobivaid asukohti. Ostetud taimedele lisaks saime hulga taimi ka vanemate aiast ja ühe tuttava proua käest, kelle aia liigirikkus ajab lausa pead pööritama.

Uus peenar valmimas

Uus peenar valmimas

Kuna peenra rajamine tuli väga äkki, siis ei olnud aega teha haljastusplaani ja samas ei teadnud ju ka millised taimed me täpselt saame. Seega kõik on istutatud lähtudes sellest, millal miski õitseb, taimede kõrgustest, omavahelisest sobivusest jne.  Seda pole vist vaja mainidagi, et taimed on ikkagi valitud eelkõige selle järgi, milline on nende kasvukoht – päikesline, tuultele avatud ja savise mullaga.

Kõrvuti uus ja möödunud aastal valminud peenra osa.

Kõrvuti uus ja möödunud aastal valminud peenra osa.

Kokku arvestasime peenra rajamise ajaks 4 täispikka päeva aga valmis ta sai ja nüüd jääb huviga oodata, kuidas kogu see n.ö vabakäeline omalooming järgmisel aastal välja nägema hakkab ja liblikatele meeeldib.

Meie geomeetriline aed

Meie geomeetriline aed

Aga liblikaid on meie aias taaskord väga rohkelt. Sel aastal võimutsevad aias admiralid.

Admiralid