Suvised rõõmud

Möödunud nädalavahetus oli südasuviselt soe, mis andis võimaluse teha pisut tööd ja enamuse aja lõõgastuda ning nautida suverõõme. Päikesevõtuks sobilikku nädalavahetust on oodanud vist küll kõik tööl käivad inimesed, sest siiani on neid üsna napilt olnud. Sama lugu on ka ujumisega. Kalender näitab juuni keskpaika, aga veetemperatuurid on sobilikud vaid julgematele. Enamuse ajast õues viibides ja tööd tehes on õnneks päikest olnud piisavalt ja ka vesi järves paraja soojusega, et ennast seal karastada. Kuid lihtsalt olla ja päikest võtta ning vees mõnuleda, selleks ei ole siiani sobilikku aega ja ka ilma olnud. Nädalavahetusel sai see viga parandatud. Sai nii päikest võetud, kui ujumas käidud. Vesi kihas küll kullestest, aga tühja neist, varsti on neist sirgunud konnad ja enam nad meid ei sega.

Kui ikka ilmateade lubab ööseks soojakraade +18, siis oleks patt toas magada. Valged ööd on muidugi vahvad üleval olekukus, aga veel ahvatlevam tundus mõte magada telgis ja nautida lõkketuld. Mõeldud tehtud. Lõkketule ääres oli tore unistada ja tulevikuplaane arutada. Telgis oli uni  magus ja tunnet, et nüüd on külm ja nüüd äkki palav, ei olnudki! Kindlasti ei jää see ainukeseks telgis veedetud ööks sel suvel.

Pühapäevane kuumus ajas vägisi niidule jalutama. Neid lõhnu, sooja tuult ja erinevaid helisid avastame igal aastal nagu esimest korda, kuid siiski on need  kõik mälus olemas ja tulevad meelde, kui selles keskkonnas viibid. Imeline, v.a heinanohu, mis peale niidul kahlamist mind kimbutama hakkab. Niidul kõndimist kroonis ka üks väärtuslik leid. Nimelt leidsime sõrmkäpa. Kas ta on nüüd kuradi-sõrmkäpp või vööthuul-sõrmkäpp, seda ei suutnud ma Toomas Kuke ´Eesti taimede kukeaabits´ põhjal kindlaks teha. Aga, et tegemist on käpalisega (Orchidaceae) on küll päris kindel.

Lillasid toone kipub hetkel looduses ja peenardes-amplites ülekaalus olema.

Aga, et kogu nädalavahetus ei kulunud ainult naudisklemiseks, siis sai plaanist teostuseni üks peenar rajatud. Mõte roosipeenrast on meil meeles mõlkunud juba ammu. Aga kuhu ning milline ta olema peaks, oli kaua lahtine. See oli selline projekt, mis tahtis natuke settimist saada, sest laupäeval oli meil selge pilt, kuhu, kui suur ja millise kujuga see peenar tulema peab. Peenar sai maha märgitud (maja katuselt proportsioone hindamas käidud), labidas maasse, murukamar kooritud, maa läbi kaevatud, rammu maale juurde antud ning nüüd laseme sel natuke seista. Rooside kogus ja valik sai üsna kiirelt  tehtud. Nüüd jääb vaid hinnapakkumist oodata ja üks väike unistus on jälle realiseerumas.

Ja lõpetuseks, nagu juba traditsiooniks on saanud, oli pühapäeva pärastlõunane liblikaleid. Peenraid kastes nautisid veepiisku mullal 2 liblikaliiki, keda sel aastal veel kohanud ei olnud. Esimene neist oli ristikheina-taevastiib. Selle liblikaliigi siruulatus on 23-34mm. Neid võib kohata  nii kuivemates kui niiskemates avamaastikes, heinamaadel ja teeservades. Eestis on ta laialt levinud.

Teiseks liblikaks oli admiral. Tõeline kaunitar! Tema siruulatus on 50-66mm. Ta on avamaastikuliik, kuid rändava eluviisi tõttu võib teda kohata kõikjal. Admiral on rändliblikas. Hilissügisel ja varasügisel lendavad Eestis üles kasvanud admiralid Lõuna-Euroopasse ja Põhja-Aafrikasse, kus talve ja suve jooksul kasvab üles mitu uut põlvkonda. Admiralide arvukus sõltub suuresti sellest, kui palju isendeid meile lõuna poolt sisse lendab.