Liblikaaed, Päevapaabusilm, foto autor: Urmas Tartes

Väike kevadliblikamääraja

Kevadlumi sulab kiiresti. Sel aastal kohati esimesi kevadliblikaid juba märtsi algul, kuid põhiline lennuaeg algab just nüüd.

Meie silmi tulevad rõõmustama viis vaprat talvitujat – lapsuliblikas, väike-koerliblikas, päeva-paabusilm, leinaliblikas ja väike-kärbtiib. Teeme siis nendega veidi lähemat tutvust, et looduses kohates vaadata oskaks.

Lapsuliblikas on kõige tuntum Eesti kevadliblikas. Kollaseid tiibu märgatakse tavaliselt kõige esimesena, sest kahvatu kulu taustal paistab ta hästi silma. Sealsamas kulututis või ka samblas ta oma talve veetis.

Rändaja võib kohata lapsuliblikat kogu Euroopas, Põhja-Aafri-kas, Afganistanis ja isegi Mongoolias. Jaapanlaste ja hiinlasteni ta levila enam ei ulatu. Lapsuliblikas on väga aktiivne lendaja, kes võtab meeleldi ette kilomeetritepikkusi lende.

Lapsuliblikas on liblikate seas omalaadne rekordiomanik – valmiku eluiga võib kesta pisut üle aasta. Mis sest, et enamik sellest elust veedetakse külmast kangena talvises rohututis.

Liblikate seas erandlik aastane eluiga tähendab, et juulis võib üheskoos kohata nii kahvatukollaseks kulunud vanemaid kui ka nende täies värviilus sillerdavaid lapsuliblikalapsi. Ingliskeelses maailmas seostatakse just lapsuliblikat nime andmises kõikidele liblikatele.

Kollased tiivad näevad välja kui värske taluvõi ja siit ka esialgne nimetus – Butter-Colored Fly, mis edaspidi Butterflyks lihtsustus.

Kaks kirjut liblikat – väike-koerliblikas ja päeva-paabusilm – on kõige inimlembesemad liblikad. Nemad tulevad meeleldi talvituma ehitistesse – kuuridesse ja katuste alla. Seetõttu on nad kevaditi kõige esimesed lendajad, sest tumedad katused soojenevad päikese käes ruttu. Neid võib leida vaid Euroopa ja Aasia parasvöötmes. Teistelt kontinentidelt neid ei leia. Vaid Põhja-Ameerika idaosas on täheldatud üksikuid koerliblikaleide, kelle on arvatavasti sinna inimene kas kogemata või tahtlikult viinud.

Väike-kärbtiib on varaste liblikate seas üks hilisemaid. Tema hakkab lendama alles siis, kui lumi on kõikjalt sulanud. Seevastu on tema üks laiema levikuga liblikaid. Teda saab näha nii Euroopas kui ka Aasias, isegi Jaapanis ja Põhja-Aafrikas.

Väike-kärbtiib on metsaliik ja inimasulate läheduses teda ei pruugi kohata. Ta on mõõdukalt agressiivne liblikas. Isased hoiavad kindlat territooriumi, kust aetakse ära kõik teised liblikad peale emaste kärbtiibade muidugi.

Tumedate tiibadega leinaliblikas on kõige suurem kevadliblikas. Ka tema levila on kõige suurem – teda saab leida nii Euraasias kui ka Põhja-Ameerikas.

Ameerika Ühendriikide Montana osariik valis leinaliblika 2001. aastal osariigi ametlikuks liblikaks. Muidu kotkaid kummardavas Ameerikas on see kahtlemata eriline tähelepanuavaldus.

 

Kirjutas Urmas Tartes

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/273138/vaike-kevadliblikamaaraja

Väike kevadliblikamäärajaVäike kevadliblikamääraja