Seekord räägime Hollandist

Tänu toredale võimalusele veeta (ei, mitte puhata, ikka õppides ja tööd tehes) pea kuu aega toredas Hollandi linnas nimega Zwolle, siis soovin jagada oma mõtteid ja tähelepanekuid siinsest elust, aiakunstist, inimestest ja ilmast ka blogi vahendusel.

Nagu alati, ei saa rääkimata jätta ilmast. See kas on liiga kuum või siis vastupidi liiga külm ja vihmane. Kõik eestlased peaksid olema sel suvel tegelikud õnnelikud, sest Eestis valitseb juba pikemat aega ilus ja soe suvi. Seda ei saa öelda Hollandi kohta. Alates sellest, kui pisut enne jaanipäeva Hollandisse saabusin, on siinsed ilmad olnud pehmelt öeldes kehvad. Ühel hetkel sajab vihma ja siis paistab päike ja nii võib see korduda päeva jooksul mitmeid kordi. Tuuline on siin ka, peaaegu alati. Juuni lõpu kohta on ilm erakordselt jahe, vihmane ja tuuline. Tavalised päevased temperatuurid jäävad 14 ja 18 vahele. Enamjaolt on nad ikkagi seal madalamas pooles. Vaid ühel päeval on olnud tõeliselt kuum ilm, arvatavasti küündis temperatuur 30 kraadi lähedale, aga seda sooja jagus vaid üheks päevaks. Asja põnevam külg on aga see, et hollandlased ise nagu väga ei kurdagi sellise ilma üle, nemad kõnnivad, ei, pigem ikka sõidavad ratastega, lühikeste käistega pluusides ja lühikestes pükstes! Ja kui vihma peaks tulema (enamasti ikka tuleb ka, sest see on suur loterii võit, kui sa rattaga sõites ühe vihmahoo kätte ei jää), siis ei lase nad sellest  end heidutada. Mõni paneb küll vihmakeebi ümber, aga enamus laseb ennast lihtsalt märjaks sadada! Kui midagi sellist Eestis katsetada, oleks vist enamus inimesi pikali maas ja haiged ning arstidel käed-jalad tööd täis. Siin aga karastatakse sellise ilmaga lapsi juba maast madalast saadik.

Ilma juurest saab nüüd sujuvalt liikuda aianduse juurde, sest  kes vähegi tunneb huvi aianduse vastu, selle teeb Holland kadedaks. Imetlust väärivad imeväikesed eesaiad, mille iga sentimeeter on ära kasutatud ja vägagi oskuslikult taimestatud. Ja taimed – hortensiate värvivalik ajab eestlase kadedusest roheliseks, hullutavalt lõhnavad roosid ja lavendlid. Suurte kaarjate õiekobaratega budlejad jne.

Ja tegelikult ongi nii, et iga aed on omaniku nägu ja neid nägusid on väga erinevaid. Väga armastatakse siin veel erinevaid pügatud puude ja põõsaste vorme. Pügamiseks sobivad kõik, nii okaspuud kui lehtpõõsad (eelkõige pukspuud, iileksid ja kikkapuud).

Kirudes küll ilma, mis päeva jooksul mitu korda üllatab vihmahoogudega, on see aga taimedele vägagi meelepärane. Just temperatuur, mis jääb sinna 20 kraadi juurde ja piisav niiskus, on taimede kasvuks ja lopsakuseks väga olulised komponendid.

Lisaks aedade uudistamisele, on huvitav jalutada ka vanalinnas ja piiluda nendesse pisikestesse kõrvaltänavatesse. Pilku püüavad ukseesised, mis on taas erinevate taimedega (kas siis potitaimed või n.ö maast kasvavad) haljastatud. Jääb küll pisut arusaamatuks, kuidas mõne ukseesise ees nii lopsakad taimed kasvavad, kui pinda nende alla vaid vaevalt taskuräti jagu.

Olles tänaseks paar nädalat  Hollandis viibinud ja nendega päev-päeva järel kõrvuti tööd teinud, on kujunenud hollandlastest mingisugune ülevaade ja arvamus.

Kõige esimese ja tähtsama omadusena tooksin välja sõbralikkuse ja lahkuse. Nad tõesti ongi sellised soojad ja naeratavad ning ka valjuhäälsed ja jutukad. Märkimata ei saa jätta ka nende otsekohesust ja uudishimu. Kui Eestis ei peeta heaks tavaks (eriti kui naisterahvas ei ole enam kahekümnendates) vanust küsida, siis esimesel päeval tuli mul sellele küsimusele tervelt 3 korda vastata.  Nii nagu nad ei häbene küsida vanuse kohta, nii uudistavad nad ka sinu perekonnaseisu, laste, haiguste jne kohta. Ja küsimused ei ole küsitud ainult suusoojaks vaid ikka nii, et sellest kujuneb tõsine ülevaade eelpool nimetatud teemadest.

Veel üks omapära, mis hollandlaste puhul silma hakkab on vilistamine. Nad ( nii mehed kui naised) vilistavad vist küll igal pool ja igal ajal. Alguses oli kuidagi kummaline, aga siis harjusin ära ja ei pannudki nii väga enam seda tähele.

Lisaks õnnestus külastada ka Aalsmeeris asuvat RoyalFlora Holland lilleoksjonit. Sain aimu kuidas lillede ostmine käib ja millised on nende  hinnad. Kogu see kauplemine ja lillede kogused olid muljetavaldavad.

Ja lõpetuseks ikka ka liblikatest. Neid näeb siin lendamas harva, sest seda ei soodusta ilm, samas on siin aga palju taimi, mis liblikatele meeldivad. Paradoks. Üks koerliblikas õnnestus ikkagi kaamerasse püüda.

Seiklused ja õpingud Hollandis jätkuvad…