Külm kevad ja näljane loom

Täpselt 2 aastat tagasi, 12. mail, õitsesid kullerkupud. Toomingas on mai keskpaigaks alati õitsel ning kartuli       mahapanek seljataga. Kuid tänavu kevadel on need õied ja tööd veel ootamas oma aega. Tahaks loota, et mitte väga kaua enam ei peaks ettekasvatatud taimi toasoojas hoidma ja seemnevarud, mis poodidest hangitud, saavad mulda (ehk on lootust enne järgmise talve tulekut siis ka õisi näha 🙂 ).

Tubane taimekasvatus

Tubane taimekasvatus

Kummaline on selle aastane kevad. Päikest justkui on, aga sooja mitte. Aprillis, täpsemalt 10.-12. aprill, olid soojemad ilmad ja tunne, et kohe-kohe algab kevad. Lillepeenrad sai korda tehtud, taimed väetatud ja suur ootus algas. Ja kestab ikka veel. Väga vaevaliselt toimub see taimede tärkamine. Öösel kimbutavad suhteliselt krõbedad külmakraadid (Võrumaal on need viimasel nädalal 3-5 miinuskraadi vahel olnud). Aiapidaja tööks on kaitsta juba tärganud taimi külma eest, sest suure huviga oodatud taimede hukkumist ei elaks üle.

Karukella õied rõõmustavad pisut nukrat pilti aias.

Karukella õied rõõmustavad pisut nukrat pilti aias.

Möödunud aastal oli see tulbisort peaaegu lõpetanud oma õitsemise mai keskpaigaks.

Möödunud aastal oli see tulbisort peaaegu lõpetanud oma õitsemise mai keskpaigaks.

Iga pisemgi õis on vaatamist vääriv.

Iga pisemgi õis on vaatamist vääriv.

Külm kevad ei meeldi ka liblikatele. Selle aastane esimene liblikas sai nähtud küll 23. märtsil ja selleks oli koerliblikas, järgmine liblikas oli lapsuliblikas 04. aprillil ja siis möödus tervelt kuu aega, kui ühtegi kaunist tiivulist lendamas väga ei näinudki. 4. mail oli lendamas näha lisaks eelpool nimetatud liikidele ka päevapaabusilma ja koiduliblikat.

Aeg ajalt tundub, et mitte midagi tehes on pettumustele ka vähem ruumi. Kui ei tee, ei saa ka midagi untsu minna. Aga inimloomus (või ehk eestlase jonn ja visadus?) on juba kord selline, et ikka taas peab proovima, halb ja ebaõnnestumine kipub ununema. Edasiviiv jõud. Ja ega meid siis ainult külm ilm ja külmakraadid kimbuta. Oma panuse ebaõnnestumise reale annab ka üks teine mitte nii tore tegelane – mäger. Nimelt avastas see elukas möödnud sügisel, et meie õuepealne on tore koht omale toidupoolise hankimiseks. See tähendab siis seda, et hommikuti vaatab sulle vastu ülesse kraabitud muru. Talvel loomake magas ja kevadel alustas oma tavapärast tegevust. Eriti magus koht mägra jaoks on meie ukseesine. Sinna võiks vaba käega lausa kartuli maha panna.

Hommikune ´maaliline´ vaade - külmakraadidest härmas maa ja mägra öise toidu hankimise tagajärg.

Hommikune ´maaliline´ vaade – külmakraadidest härmas maa ja mägra öise toidu hankimise tagajärg.

Ja ei jäägi muud üle, kui võtta reha ja laastamistööd natuke siluda. Koht näeb siis pisut parem välja, aga seda kuni järgmise hommikuni. Loomad on muidugi toredad ja mägergi pildilt vaadates sümpaatne loom, aga… las ta tegutseb metsas, on suurem võimalus ellu jääda ja mitte pälvida inimese viha.

Aga nagu öeldud, et ega tali taeva jää ja eks see kevadki ükskord kätte jõuab, kui mitte mais, siis ehk juunis 🙂

Ja varsti saab rabarberikooki teha.

Ja varsti saab rabarberikooki teha.