Kevadine mutukaelu

Nagu igal teisel aastaajal, on ka kevadine loodus putukaid täis. Ainult tärkavate lillede vahel putukate ja teiste pisielukate märkamiseks on vaja hästi teravat silma ning teadmisi nende elukommete kohta.

Enamik putukatest talvituvad munadena. Kevadel munadest koorunud vastsed on pisikesed, varjatud eluviisiga ja meie silma alla ei satu. Putukad, keda me kevadeti kohtame, veetsid talve valmikuna ja on koos esimeste rändlindudega meil kevadekuulutajate seas.

Esimesena nähtud liblika järgi on ikka suve ennustatud. Kes näeb esimesena kollast liblikat, sellel arvatakse tulevat ilus, soe ja päikeseline suvi. Kellele juhtub ette kirju liblikas, sellel tuleb elamusterohke, mitmekesine suvi. Valge liblikas ennustab rasket suve, must liblikas aga kurba suve. Mitmel pool maailmas sõltub suve tulemine ka nähtud liblika tegevusest – kiiresti lendav liblikas on parem enne, kui kusagil paigal soojendav tiivuline.
Ennustuste aluseks on suuremad, päeval lendavad liblikad, kes kõik on talvitunud valmikuna. Kõige esimeste liblikatena ärkavad tavaliselt juba aprilli alguses talveunest koerliblikad ja päeva-paabusilmad. Nad talvituvad tavaliselt mõnes aknapraos, pööningul või kuurialuses. Need kohad soojenevad päikese ja ka majasoojuse käes kiiresti ning suvekuulutaja lähebki esimese sooja tuuleiiliga lendu. Nii koerliblikas kui ka päeva-paabusilm on mõlemad kirjud liblikad. Kuigi nende arvukus võib aastast aastasse suurel määral kõikuda, on mõlemad ühed meie tavalisimad liblikad. Seega lahtiste silmadega looduses käival inimesel tuleb alati kirev, mitmekesine ja huvitav suvi.
Koerliblikatele ja päeva-paabusilmadele järgnevad kiiresti rohupuhmastes ja langenud puulehtede vahel talvitunud liblikad – kärbtiivad, lapsuliblikad ja leinaliblikad. Kärbtiib on “kirju” liblikas. Leinaliblikast, nagu nimigi näitab, on rahvasuus saanud “must” liblikas. Kuigi leinaliblika tiivaservas laiutab ilus kollane vööt, loetakse tumedat tiibade põhitooni ennustuse jaoks siiski olulisemaks. Lapsuliblikatega on lugu tunduvalt keerulisem. Isased lapsuliblikad on ilusad tumekollased ning kuulutavad üheselt päikesepaistelist ja sooja suve. Emaste lapsuliblikate tiivavärvus on tunduvalt kahvatum, valkjasroheka alatooniga. Seetõttu võib emane lapsuliblikas ereda päikese käes tiibu välgutades jätta mulje ka “valgest liblikast”. Nii et soe suvi käib käsikäes raske suvega. Väga vale see kokkusattumus polegi. Liigne päikesepaiste on sama ebamugav kui liigselt vihmane suvi.

Rattaga liivastel metsateedel sõites näeme liival ringi jooksvaid mardikaid. Need on liivikad, kellest nõmmeliivikas on üks esimesi kevadputukaid. Teda võime kohata juba aprilli lõpus. Suured jooksiklased elavad valmikuna mitu aastat ja neid võime tegelikult kohata aastaringi. Liivikatega koos näeme tihti ka üksikult elavaid liivamesilasi, kes liiva sisse kaevatud urgudesse oma mune peidavad. Metsakuklased on maikuuks oma pesa sisemuse üles soojendanud ja tuhandetest isenditest koosnev superorganism – sipelgapesa elab oma tavalist elu.
Kui mõnda rohupuhmast lähemalt uurida, siis võib leida lepatriinusid. Nemad talvituvad üheskoos kulu all ja ronivad puutüvedele endid soojendama. Kevadisi “rohukõrsikuid” krõmpsutavad usinalt rohukedriku ja niidukedriku röövikud. Nemad veedavadki talve röövikuna, täidavad kõhu kevadiste värskete rohulibledega ning alles siis nukkuvad. Mulluse kulu taustal paistavad nad hästi silma. Kuivanud rohukõrte vahel sibavad ringi pruunikashalli karvaga väikesed huntämblikud. Siiski on kevadeti ämblikke vähe näha. Sügisel munast koorunud ja ületalve elanud kaheksajalgsed loomakesed on kevadel tillukesed ning nende poolt kootavad võrgudki tillukesed. Näiteks ristämblik talvitub aga munades ja suure võrgu kudumisega hakkavad nad tegelema alles suve teisel poolel.

Kui esimestest soojadest päevadest on möödunud mõned nädalad, poevad talvitunud nukkudest välja järgmised putukad, kellest silmatorkavamad on nõgeseliblikas ja pääsusaba. Soojema kevade korral võime nendega kohtuda juba maikuu alguses. Liblikalennu ja üldse putukarohkuse tippaeg saabub meile juulikuus.
Pärast rohupuhmas pikutamist või võsas jalutamist tasub ennast hoolikalt üle vaadata – kevadeks on kõdukihis talvitunud puugid pikalt nälginud puugid ja otsivad nüüd ohvrit, kellest ennast verd täis imeda. Peagi hakkab lõkketule ümber istumist ilmestama mahe sääsemuusika.

Autor: Urmas Tartes

Allikas: http://www.loodusesober.ee/artikkel150_40.html

Kevadine mutukaeluKevadine mutukaelu