Aedniku aastaring

Ehk siis aedniku jaoks on kätte jõudnud aeg, mil saab nautida oma töö vilju. Pole enam nii palju mullas siblimist ja peenarde hooldust, jääb aega, et aias lihtsalt jalutada, vaadelda ja mõtelda. Vaadata, milliste taimede valik on ennast õigustanud ja kelledele antud kasvukoha tingimused on soodsad. Mõelda, mida võiks järgmise aasta kevadel esimesena tegema hakata (istutusalasid on planeeritud palju, kuid tuleb olla realistlik ja arvestada oma tööjõudlust) ja mida teha paremini. Ideedest puudust ei ole. Aga milline oleks see kõige õigem lahendus, selleks annab aeg arutust, st terve talv on aega, et mõtted saaksid selgineda ja erinevaid ideid oma peas ja paberil läbi mängida. Talv on ka proovikiviks taimedele – millised neist ikkagi elavad meie oludes talve üle, sest külmakraadid kipuvad talvel Võrumaal üsna krõbedada olema. Aeda on valitud  taimed, mis ei tohiks külmaõrnad olla, kuid siit ja sealt kõrva taha pandud praktikute kogemused väidavad mõnede liikide puhul vastupidist. Seega ei tea, milline pilt kevadel aias avaneb. Eks sõltub see ka suuresti eelolevast talvest. Loodame paremat.

Rõõm on näha, et augustis rajatud uus istutusala vaatamata palavusele ja kuivale, on siiski kenasti kasvama läinud. Järjekindlalt käib meil aias külas jänes, et mõni põõsas või lill oma äranägemist järgi kujundada. Tema teguviis jääb natuke arusaamatuks, kui roosid maitsesid talle nii hästi, et vaid paar lehte jäi põõsast alles, siis ülejäänud taimede puhul ta lihtsalt kaksab paarikümne sentimeetri kõrguselt taime maha ja jätab  õied-võrsed peenrale (sellele teguviisil on vaid üks sõna – sigadus). Eriline lemmik paistab tal olema siilikübara sort ´Tiki Torsh´, juulis murdis ta eelpool mainitud viisil 4 taime ära, tänaseks olid need taimed nii palju kosunud, et uued õienupudki olid olemas aga seda mitte kauaks. Sõber jänes oli ühel ööl meie lootuse neil taimedel ikkagi õisi näha, hävitanud. Mis muud, kui talle see sort nii meeldib, jumal temaga, peaaasi, et ta ülejäänud taimed terveks jätab.

Nii nagu jänese lemmik on siilikübara sort `Tiki Torsh`, siis liblikate lemmikuks on osutunud siilikübar `Now Cheesier´, ilusate suure kollaste õitega sort. Ehk on selle põhjuseks särva kollane õite värvus, mis liblikatele meeldib, sest aias on veel valge-, ornži- ja roosaõielisi siili – ja päevakübarasorte, aga neil liblikad pikalt ei peatu. Siilikübara sort `Butterfly Kisses´, mis juba nime järgi peaks liblikatele meeldima, ei ole ka liblikate lemmikuks osutunud. Liblikamagnetina aias on ennast õigustanud budleiad. Efektse välimusega põõsad on liblikatest kirjud ja väga lihtne on sealt ka liblikaid vaadelda.

Kimalaste lemmikuks on kogu suve vältel olnud metssalvei sordid. Väga kaunis ja pikalt õitsev valgeõieline sort on ´Scneehügel´, samuti fassenii naistenõges ´Walker´s Low´, sooniline naistenõges ´Blue Moon´ ja tähklavendel ´Elegance Purple´

Väga tänuväärseks taimeks on osutunud ka aed-kurereha ´Rozanne´. Pinda  kiiresti kattev, suurte sinister õitega ja valge südamikuga sort, mis õitseb juuni keskpaigast kuni esimeste külmadeni. Teised kurereha sordid ennast nii heast küljest näidanud ei ole. Õitseaeg oli neil lühike (sordid ´Karmina´,´Ingwersen´, ´Johnson´s Blue´) ja enamus aega on peenras vaid roheline puhmas. Natuke paremast küljest näitas ennast verve kurereha ´Stratium´, mis tänu pidevale õite ära näppimisele õitses ca 2 kuud.

Liblikatest on aias näha hetkel kõige rohke admirale ja ohakaliblikaid. Nemad on rändliblikad (Eestis peatubki vaid 2 liiki rändliblikaid), kes võtavad varsti teekonna ette lõuna poole, et nende 5 põlvkond võiks rännakutelt tagasi tulla meie silma rõõmustama järgmise aasta juulis.

Lootuses, et tuleb soe ja pikk sügis, saab aias veel näha nii lilli kui liblikaid.